01.02.12 Veebruar algas halva ullatusega. Varahommikul nagu alati, kella 5.30 paiku, kui buss farmi joudis, oli lounatamise maja uks lukus ning perenaine uksnes lausus, et tood ei ole ega arvatavasti tulegi enam. Olime jahmunud. Selline akiline arautlemine mojub ikka kulma dushina. Kuid nii nagu juba paljud eelnevalt farmer David Smithi elust midagi teadsid, siis kais uks suur kaklus isa ning tema naise ja poja vahel. Kaklus ja voimuvoitlus. David ise on tasane ja vaoshoitud, kuid tundub, et naine ja poeg eriti suure egoga. Ja kedagi justkui ei huvita ka koristamata saak enam, mida hinnanguliselt 300 tuh. AUD ringis veel maas on. Hetkeliselt laheks maa muuki ning vara jagamisele. Lahutusest pole paasu. On suur perekondlik draama, millest pea iga bundaberglane teadlik on.
Onneks ei jaanud toopaev seeparast veel olemata. Juba hostelisse tagasi soites bussis tuli jargmine pakkumine. Kella 7.15-ks valmis olla ning siis minek Tuckeri farmi magusaid kartuleid (sweet potatoes) noppima. Too ei kestnud kaua, nii 3-4 h. Aga oli aru saada, et vorreldes Smithidega saavad Tuckerid omavahel ulimalt hasti labi. Vaga kokkuhoidev perekond. Seda oli naha nii pollul kui toovalisel ajal. Luhikese pausi ajal naitasid pilte, kus perega kaidud ja eriti kalastatud. Kalandus on nende suur hobi.
Heitsime koos pilgu internetti, et viia end kurssi matkamisvoimalustega Fraser Islandil. See saar ei jaa Bundabergist enam sugugi kaugele. Ehk mingi pool tundi sadamasse, kust siis saarele paaseb. Pidi olema vaga kaunite vaadetega saar. Kusjuures maailma suurim vaid liivast koosnev saar. Tuuled on mandrilt liiva ookeani kandnud ning nii see saar tekkinud ongi. Hea koht, kus neljaveolisega rannata, kuid ideaalne jalgsi ja telgiga matkamiseks. Oleme Rickyga selle saare kulastuse oma plaanidesse votnud. Kuid ehk mitte lahimal ajal. Ootan ponevusega.
Tood Tuckeri farmis niisiis max 4 h. Tulime tagasi hostelisse ning arvestasin puhkeajaga, kui siis hosteli administraator Belinda teada andis, et kui vahemalt viis inimest kokku saadakse, on minek uhte teise ananassifarmi (Zwinenberg). Muidugi haarasin voimalusest ning olime justkui ohtune vahetus, too kella 16-st 20-ni. Too seisnes ananasside asetamises loikurpoomile.
Hostelisse tagasi joudsime ehk mingi 9 paiku ohtul. Nagin worklisti ning olin veidi pettunud, kuna jargmiseks paevaks oli mind pandud Zwinenbergi farmi. Lootsin tegelikult olla Tuckeri farmis. OK, vahemalt on too ja teenistus ning see peamine. Muud ohtul polnudki, kui vaadata, kust kiirsooki saab, dush ja magama, et kella 5.15-ks valmis olla.
Mille poolest Tuckeri farmi veel suureparaseks kui mitte parimaks farmiks loetakse, on see, et suhtumine tootajatesse on lihtsalt super. Nagu kuulda on olnud, siis parast toopaeva loppu on viidud tootajaid oma transpordiga randa ning tehtud valja joogid, mida keegi siis parasjagu juua soovib.
Onneks ei jaanud toopaev seeparast veel olemata. Juba hostelisse tagasi soites bussis tuli jargmine pakkumine. Kella 7.15-ks valmis olla ning siis minek Tuckeri farmi magusaid kartuleid (sweet potatoes) noppima. Too ei kestnud kaua, nii 3-4 h. Aga oli aru saada, et vorreldes Smithidega saavad Tuckerid omavahel ulimalt hasti labi. Vaga kokkuhoidev perekond. Seda oli naha nii pollul kui toovalisel ajal. Luhikese pausi ajal naitasid pilte, kus perega kaidud ja eriti kalastatud. Kalandus on nende suur hobi.
Heitsime koos pilgu internetti, et viia end kurssi matkamisvoimalustega Fraser Islandil. See saar ei jaa Bundabergist enam sugugi kaugele. Ehk mingi pool tundi sadamasse, kust siis saarele paaseb. Pidi olema vaga kaunite vaadetega saar. Kusjuures maailma suurim vaid liivast koosnev saar. Tuuled on mandrilt liiva ookeani kandnud ning nii see saar tekkinud ongi. Hea koht, kus neljaveolisega rannata, kuid ideaalne jalgsi ja telgiga matkamiseks. Oleme Rickyga selle saare kulastuse oma plaanidesse votnud. Kuid ehk mitte lahimal ajal. Ootan ponevusega.
Tood Tuckeri farmis niisiis max 4 h. Tulime tagasi hostelisse ning arvestasin puhkeajaga, kui siis hosteli administraator Belinda teada andis, et kui vahemalt viis inimest kokku saadakse, on minek uhte teise ananassifarmi (Zwinenberg). Muidugi haarasin voimalusest ning olime justkui ohtune vahetus, too kella 16-st 20-ni. Too seisnes ananasside asetamises loikurpoomile.
Hostelisse tagasi joudsime ehk mingi 9 paiku ohtul. Nagin worklisti ning olin veidi pettunud, kuna jargmiseks paevaks oli mind pandud Zwinenbergi farmi. Lootsin tegelikult olla Tuckeri farmis. OK, vahemalt on too ja teenistus ning see peamine. Muud ohtul polnudki, kui vaadata, kust kiirsooki saab, dush ja magama, et kella 5.15-ks valmis olla.
Mille poolest Tuckeri farmi veel suureparaseks kui mitte parimaks farmiks loetakse, on see, et suhtumine tootajatesse on lihtsalt super. Nagu kuulda on olnud, siis parast toopaeva loppu on viidud tootajaid oma transpordiga randa ning tehtud valja joogid, mida keegi siis parasjagu juua soovib.
No comments:
Post a Comment