Esimesed paevad pollul

19.-22.11.11 Ei olnud siin midagi passida. Kohe haarasin harjal sarvist ja saabumise paeva ohtul kohe pollule. Bussid valjuvad objektile kl 21 paiku kohe meie majutusasutuse juurest. Ses suhtes vaga hea. Ja pollud ise ei asu ka linnast (St George muide ligi 3 000 inimesega linnake) kaugel. Linnatulesid vois vahemasti esimesel pollul kenasti ara naha. Palgasusteem on siis tukitoo baasil. S.t et oleneb sellest kui palju bine (uks bin on 450-500 kg) sibulaid suudab oo jooksul ules noppida. Igatahes pole see too lihtne midagi. Ma ei uskunud tegelikult seda niivaga, kui raagiti et algus saab olema eriti raske. Et vaja harjuda. Motlesin suure hurraaga suurt raha teenima hakata. Polnud ju bini Too kaib suurte kaaridega, s.t et sibulad maast valja, juurestik ja varred maha loigata ja sibulad korvi. Selleks et bini tais saada, on vaja taita 22 korvi, niipalju olen arvestanud. Aga toesti, algus on keeruline ses  suhtes, et keha peab kohanema teatud sundasenditega. Koik raagivad et uks kiiremaid meetodeid on polvili asendis tootamine. No senise kogemuse pohjal on mul polved hakanud lihtsalt ruttu vasima ja kaua ma sellises asendis olla ei suuda. Minu meetod pohiliselt ikkagi kummardudes-seistes-kummardudes. Eks nii saab selg muidugi suurema vati, kuid minu jaoks hetkel nii palju mugavam. Niisiis minu senine tase nende nelja oo jooksul vaid kaks bini. Eks olen omajagu pettunud seetottu, kuid kogenud noppijate sonutsi on see pold senistest olnud isegi koige hullem. S.t tais rohupuhmakaid ja siis teravaid okkalisi vorseid. Hommikuti olen seega pidanud okkaid kaest valja noppima. Eks olen ise ka loll olnud, et vaid uht paari kindaid kandnud olen. Kahe paariga oleks palju parem ja turvalisem. Ja uldse see kate sundasend. Nuud parast nelja ood andiski tunda lihaspinge ja valud kates, eriti randmed. Sellest noppimisest vasaku kaega ja loikamisest paremaga. Aga see on paratamatu. Need ristsed on iga oige sibulakorjaja kord labi elanud. Seega oli mul paratamatu votta sundpuhkus, et kaed lihtsalt taastuks vahepeal. Seega oosel vastu 23.nov pollule ei lainud. Nagu selgus, siis hasti vara hommikul hakkaski vihma sadama ning noppijad, kes tol oosel valjas, pidid varem tagasi linna naasma. Nii et vihmapuhad on saabunud ja seega usun, et vaid parim lahendus minu kate taastumiseks! Ilmast uldse niipalju, et nende nelja paeva jooksul, eriti veel 20. ja 21. nov on olnud ikka toesti toeline leitsak. Oma 35 kraadi ikka. Seega ainuoige lahendus tootada oositi. Huvitav mis siis veel detsembris-jaanuaris saama hakkab, kui temperatuur 40-45 kraadini kuundib???APPIII!!!!

Hakkasin otsima oomaja, mille Brisbane-i hostelis valja vaatasin. Nimelt suht kesklinnas paiknev karavanipark. Kompisin sinna, maksin 27 AUD telkimiskoha eest ja panin telgi pusti. Vahemalt suhtkoht viisakas koht. Eriti kena oli pesumaja, kus koik vajalik olemas tualettide, dushiruumide ja pesumasinate naol. Hilisemal ohtul kaesin tsentrumis olevat kaubanduskeskust. Otsisin hea odavama toiduketi Woodworthsi ules, hankisin paar kana grillvarrast ning tegin ohtu telkimiskohas grillides monusaks.

Hommikul argates avanes niivord kaunis vaade, kui siis udumassid ule karavanipargi voolasid. Just varahommikune nahe, sest siis votab paike lihtsalt voimust ja hakkab kuumutama.

Parasjagu aega hommikusteks protseduurideks ning kl 10.30 buss minemas juba St George-i suunas. Ees ootas ule 5 tunni bussisoitu. Ei olnud mul veel aimu sellest, millisesse palavusse olen joudmas. Seni ju paiknesin ikkagi suht ranniku ligiduses. Vaidetavalt 80 prossa Austraalia rahvastikust pidigi elama rannikust mitte kaugemal kui 50 kilomeetrit (!), kus ikkagi tukimaad mahedam kliima. Pooletunnine peatus kl 14 paiku oli uhe risttee kauplus ja puhkekoht. No toesti, vastu loi kohe taoline palavus, mida voiks vorrelda nt meie eelmise aasta suve palavusega. Oma 35 kraadi. Hea oli igatahes paikese eest varjus olla. Sellises kuumas kaua vastu ei peaks. Taiendati soogi- ja joogivarusid ning buss hakkas uuesti liikuma. Kl 16 paiku joudsimegi parale St George-i bussijaama. Kontaktisikuga oli kokkulepe et helistan kui kohale jouan, kuid minu jaoks oli asi juba veel lihtsam. Ees ootaski vaikebuss, mis saabujaid-sibulakorjajaid majutustesse laiali vedama hakkas. Elu nagu toelises seebikas voi lounamaal utleks selle  bussisoidu kohta. Hullult vurav suure aktsendiga inglise keel, lisaks veel turgi keel nagu lopuks selgus, et pohilisemad bussis olevad asjapulgad on turgi paritolu. Igatahes vaga temperamentses stiilis toimus koik see rahva paigutus lahestikku asuvatesse majutustesse. Hop-on hop-off, peaaegu nagu armees juba. Buss oli raamas, uks oli kasitsi lukatav. Kohe selge, et sellega soidutatakse sibulanoppijaid paevast paeva. Minu kohaks sattus olema kohaliku Balonne-i joe aares Riverview hotelmotel. Nagu nimigi utleb, siis toesti joepoolsetest tubadest naeb kenasti joge. Suhteliselt korralage, kuid samas ikkagi odav majutus, 100 AUD nadal.

Saabumine St George-i

17.-18.11.11 Brisbaneis olevas hostelis bronnisin samal paeval valjuva bussi (Greyhound Australia nimeline bussioperaator, mis uks olulisemaid riigis) St George-i suunal. Nii nagu asjast aru olen saanud, siis muud moodi St George-i kui vaid Greyhoundi kaudu. Ja uhe bussiga sinna ei saa. Peab kasutama kahte bussi. Greyhound viis mu 17. nov Brisbane-ist enam kui 100 km kaugusele asuvasse Toowoomba linna, misjarel operaator vahetus (Coach QLD) ja 18.nov joudsin alles sihtpunkti St George-i.
Brisbane-is enne bussi peale minekut klopsisin paar pilti King George-i valjakul olles.
17.11 oli niisiis voimalik jouda vaid Toowoombasse. Just viimased kilomeetrid enne kohale joudmist olid eriti uhked. See kahekordse Tartu suurune linn asub kunkal ning tee sinna oli eriti jarsk makke tous. Avanes maaliline vaade alla sugavasse orgu, uritasin seda kaameraga jaadvustada. Buss joudis parale peale kl 17, seega pikalt pimedani aega polnud.

Queenslandi

16.11.11 Sain kahtlustest voitu ning uhtakki oli peas koik selge - Queensland, siit ma tulen! Lihtsalt ei saa endale lubada toota olemist ning seega hakkasin liigutama sibulafarmi mineku nimel. Laksin ramssi ning bronnisin kohe samaks ohtuks lennupileti Brisbane-i. Aeg laks ruttu ning oligi ohtul juba minekuaeg kaes. Pidin endale kiirkorras uue kotigi veel vaatama, kuhu kraami mahutada, sest minu uhest pagasist endiselt ei kippu ega koppu. Nii ma siis suundusin Melbourne-i kodumaiste lendude jaama - Avaloni. Melbourne-is mitu lennujaama, kuid kodumaiste lendude tarbeks Avalon (Sydneysse ja Brisbane-i) ning Tullamarine-i rahvusvaheline lennujaam. Pidin Avaloni minema spetsiaalse bussiga, mille jaoks ka pilet bronnitud. Paar tundi ootamist ning lend vois alata. Ka lend kestis paar tundi, kohale joudsin Brisbane-i lennujaama kl 00.10 uuel paeval. Sealt juba taksoga Brisbane City-s paiknevasse hostelisse X Base Backpackers Embassy.

Marketing

14.-15.11 Marketingifirma rutmis keerlesid need kaks paeva. Esmaspaeval luhiajaline vestlus, mille pohjal jargmisel paeval linnaringile kutsuti. Tooandjaks oleks Hannah Direct, kes siis tood ule ilma tuntud brandide heaks teeb. 15.11 kl 9.30ks kutsutigi taas nende kontorisse. Tutvustati Davidiga, kes juhendaja eest oli. Tema autoga soitsime piirkonda, kuhu tol paeval minema pidi. Tegu siis door-to- door marketingiga ja meie ruhmal ulesanne muugiks teha pakkumine Michelinilt. Pakkumine kokku 50-le inimesele, kel siis voimalus aasta jooksul koikvoimalike keretoodega Michelini jutule tulla. Hinnaks 169 AUD. Reaalne hind olevat mingi neli korda kallim pakutavatele toodetele. Eks hea muugimees peab olema igal juhul. Aga mul polnud midagi kaotada, vaid voita. Niisiis tegin treti koos kolme muugimehega labi. Tolle paeva graafik niisiis Essendoni lennujaama piirkond. Teekond kesklinnast sinna oli pikk. Asusime lopuks peaaegu Melbourneist valjas. 1. ulesanne paeva esimeses pooles kaia arides ning paeva teises pooles kulastada eramaju. Suhteliselt uks ja sama tekst, kuid muugitrikk seisneb paljuski ikkagi selles, et kui vastuseks pole konkreetne ei, siis uritada potentsiaalne klient panna teenuse vastu huvi tundma, teha toode atraktiivseks. Oma 4-5 tundi jolkusin muugimeestega kaasas. Siiski otsus mis tegin ja mille David ka lopuks heaks kiitis, oli arautlemine.See tahendab et pole ikkagi paris minu teema door-to-door marketing. Aga vahemalt sain sellisest toost mingitki aimu nuud ja uldiselt sellisele alale ei trugi. Ehk annaks minust muugimees vorpida kull, kuid siin Ozis on mul ikkagi vaike keelebarjaar, s.t ma ei ole voimeline toeliselt vabalt suhtlema inglise keeles. Aga hullu pole, vaike kogemus ikka.

Kahtlused seoses sibulakorjega

12.-13.11 Kallel, , kellega siin Melbourneis suhtlema olen hakanud, onnestus kahtluseuss mulle pahe suruda, et sibulakorjamine on uks hullemaid toid uldse ja pealegi on igasugused negatiivsed jutud selle kohta. Seega tekkis ka vaike stress teadmatusest,et mida teha. Otsisime koos teisi toovoimalusi, nt isegi koristajaks. Et kolm tunnikest paevas ja samal ajal saab veel midagi paremat teenistuseks otsida. Kallel on tekkinud ka miski itaallasest arihaist tuttav, kes oli valja pakkunud oma idee - mingi teenistus oleks teha tanava peal reklaami ja jagada kutseid minemiseks uhte valitsuse poolt toetatavasse ulikooli Melbourneis. Enda poolt oleks mingi tuhisem summa ja ulejaanu maksaks riik kinni. Voimalik votta mitmeid kursuseid, kusjuures hadavajalikke erinevate (too)valdkondade tarbeks. Nii et kui vajadus saada mingi ala tunnistust voi sertifikaati, siis hea voimalus selleks taitsa olemas. Itaallane voiks olla ka kontakt millegi pusivama too saamiseks.

Lucky day!

11.11.2011 Hakkasin tookuulutuste peale helistama. Votsin kaks kuulutust ette ja molema puhul oli edu! Uks toopakkumine oleks seoses turustuskampaaniaga. Toimuks valjaope ja puha. Mingid tuntud brandid oleks igal juhul kaasatud. Esmaspaeval kell 10.30 sain kutse vestlusele. Teine koht, kuhu helistasin, oli farm Queenslandis St George-is. Vajatakse abikasi sibulate korjamisel. Telefonivestlus oli tegelikult uliedukas. Algul kontaktisik kull utles, et koik kohad on hoivatud, kuid teada saades, et olen Eestist parit, siis motted muutusid kohe ringi ja ta oli valmis mulle vastu tulema. S.t pohimotteliselt oleks mul tookoht olemas! Sai kokku lepitud ajagraafikus ning kuhu tapsemalt minema pean. Koigepealt lennukiga siis Brisbane-i ja seejarel ootamas St George-i nimeline asula, kuhu pidi bussiga veel paras maa olema. Teenistusest ka - minimaalne kogus, mida oodatakse on kaks-kolm pini (oo)paevas. Voimetekohane peaks olema ka 5 pini. Niipalju on igatahes korjanud eelnevalt seal tool olnud eestlased. Iga pini pealt 40 AUD, seega peaks olema suuteline teenima 200 AUD (oo)paevas. Seda Nicholas (farmi omanik) juba muidugi ette hoiatas, et too on ses suhtes karm, et toimub oosel. Sest paevasel ajal pidi olema lihtsalt porgukuumus. Ja kuus paeva nadalas. Kui nuud kalkuleerida, siis on voimalik tubli noppijana kokku saada 200 x 6 s.o 1 200 AUD (900 EUR) nadalas! Pole paha. Nii et tana vist minu lucky day, s.t et saan lopuks ometi stabiilsemalt teenima.
Paeva lopetuseks monus olemine Flagstaffi pargis.

Esimene tooots ja korralik tsuklon

09.11.2011 Esimene ajutine tooots Ozis, Melbourne-i messikeskuses. Laksin entusiastlikult toole, et vahemalt seitsme tunni jagu tood ikka on. Too ei olnud raske. Vaipade mahapanek porandale. Muidugi omas susteemis, mille siis ulevaataja meile teatavaks tegi. Kuid too kestis vaid tuhised 3 ja pool tundi. S.t nelja tunni jagu makstakse. Olen uldse kuulnud, et siin on nii, et teed uks voi kolm tundi, vahet pole, maksma peab ikka nelja tunni eest. Aga pettumus ikkagi. Tooaeg oli kella 00.30-st kuni neljani. Tegelikult meie grupp hilines toole mingi 10 mintsa, kuna sissepaas keskusse oli kull nadilt meile voimalikuks tehtud. Aga noh, egas keegi sellest midagi nuud kull ei kaotanud.
Magamata ootunnid olid ikkagi. Laksin varahommikul otsima Richardi nimelist kontaktisikut ule joe Southbanki linnajaos, selleks et jalgrattakulleriks saada. Millegiparast polnud kedagi naha. Vass nagu olin, kaisin korra tooagentuurist labi, votsin ruttu hommikust ja magama. Nii lasin siis kella kaheni valja. Ohtu poole veetsin aega raamatukogus. Lihased olid nagu labipekstud koeral ja mingit tahtmist polnud jooksmagi minna. Kuid mis sa ikka jooksed, kui ilm ikka totaalselt ara keerab! Mingi aikesetsuklon koos golfipallisuuruste raheterade ja korraliku aikesega olid joudnud Melbourne-i. Kohati tanavad ikka lainetasid ja palju oli murdunud puid.
10.11.2011 Ilm on rahunenud. Kuigi terve oo tuli veel vihma. Tana vaid tugevam tuul. Muidu paikselisem. Laksin trenni. Tana siis tasuta viimane kord personaaltreeneriga. Hulga venitusharjutusi taastumiseks. Samuti jooksu ja poksiliigutusi. Tana enesetunne ikkagi hulga parem eilsega vorreldes.

Hosteli vahetus ja hull trenn

08.11.2011 Hosteli vahetus, sest senine Discovery on rahvast paksult tais. Oleks ma nadalaks jutti bronninud varem , siis poleks probleemi polnud. Discovery kolm alumist korrust on bronnitud koik gruppidele. Uksikuritajatele jaetud vaid neljas korrus. Uueks hosteliks ligiduses paiknev Melbourne International Backpackers. Kummaline koht ausalt oeldes vahemalt senise kahe hosteliga vorreldes. Tundub, et iga asja kohta kusitakse deposiiti. Niisiis 20 AUD lihtsalt niisama, 5 AUD ratiku eest, 5 AUD pesemiskaardi eest ja 2 AUD tassi (!) eest. Uhes toas koos tailase, sakslase ja itaallasega. Enne mu esimest tood Austraalias sai kolm ringi piljardit taotud koos sakslase ja itaallasega.Samas piljardisaalis trehvasin kokku saaremaa neiu Kerttiga.
Oli teine personaalse treeneriga trenn fitnessklubis. Andmine oli hull, intensiivsemalt enam teha ei saakski vist. Kui 1. kord oli lihtsalt sissejuhatus asjasse, siis nuud toesti rasvasid kehas oluliselt vahem selle trennikorraga. 45 min sessioon, kuid nii kaed kui jalad olid suure mahvi saanud. Tegelikult terve organism, nii et ei suutnud isegi saunas trennijargselt kaua pusida.

Rannas ja Albert Parkis

05.11.2011 Tegin tiiru ara raamatukogus ning siis polnud kahtluseussigi, kuhu minna. Ilmateade ennustas rannailma (+30 kraadi) ja nii ka laks. Siirdusin St. Kilda randa louna Melbourne-is. Selline ilm annab toesti marku lahenevast suvest, mis siis ametlikumalt detsembris louna Ozi jouab. Pohjamaalase jaoks aga totaalne suvi. Ja eks tegelikult oli rand ikka juba tana tohutult rahvast tais. Nii ma seal lesisin ja pruunitasin keha (eelnevalt ostsin korraliku +30 UV kaitsega paikesekreemi, kuna Ozi kohal asub korralik osooniauk) ja kaisin ka vees (oudselt soolane vesi igatahes, vottis silmadki kipitama) ning hakkasin uuesti lebotama. Kuniks kuulsin, et korval keegi telefonis sobraga raagib ja seda jallegi eesti keeles! Einoh, neid eestlaseid Austraalias Melbourne-is ikka toesti omajagu leidub. Ja eestlased tunnevad eestlaseid. Igatahes see Kalle tunneb Hotel Discovery eestlaseid (Ristot, Mihklit, Merjet jne.)
Kalle on Ozis viibinud aasta ja neli kuud ja tegelikult soovitanud teistele eestlastele, kuidas nt. odavamalt ara majandada. Juttu jatkus kauemaks ja lopuks sai rannas oma viis tundi ikka viibitud. Koos liikusime jala tagasi sudalinna. Nagin nii ka omajagu uut tee peal olles. Kondisime osaliselt umber Albert Parki jarve. Kalle tutvustas mulle jarves sulistavaid vaid Austraaliale iseloomulikke musti luiki. Susimustad linnud, keda vaga arritada ei tasu. Pidid valgetest liigikaaslastest tukimaad agressiivsemad olema. Jarve aarde on loodud lahedad puhke- ja grillikohad, mida linnarahvas taiesti tasuta soovi korral kasutada saab. Sudalinna joudes, juba Yarra joe aares ja Crowni meelelahutuskeskuse ligiduses olles, nagin nadalavahetuse melu. Soogikohad tais rahvast ja promenaadi aares palju tanavakunstnikke. Nii me jalgisime uhe jutumehe etendust. Jutt oli tal toesti hea. lisaks torvikute ja tulepiitsaga zongleerimine.

Kohtumine opossumiga

04.11.2011 Paev mis algas jahedalt, nii et hommikul pidi pikemas riides olema. kuid paeval pilvitu ja paikese kaes ikka oma 25 kraadi valja andis. Paikseline paev ka seetottu, et hostelis paiknevast tooagentuurist tuli roomusonum - oosel vastu 9. novembrit saab tood messikeskuses. 7 tundi, aga abiks seegi, eriti alguses.
Olen kohtunud veel uhe eestlasega hostelis, kel ka tood onnestus leida. Ja nimelt veinitehases degustaatorina. Pinge pidi olema vastav. Kolm kuud jutti, koik paevad tool ja iga paev 12 tundi.Teenistus see-eest aga 20 000 AUD. Pole ausalt oeldes paha. Voiks isegi proovida. Sest suurt fuusilist nagu ei peakski ta tegema. Valjaope sealhulgas.
Tahtsin minna fitnessklubisse, kuid minu hajameelsusest tingituna ei arvestanud sellega, et see reede ohtul vahem aega lahti on. Aga enda liigutamiskihk oli ikka nii suur, et laksin hosteli ligiduses olevasse Flagstaffi parki jooksma.. Olen seal ka varem kainud, kuid mitte jooksmas. Paar ringi tehtud, nagin mingit imelikku kassisuurust loomakest pargis ringi vudimas. Vaatasin et kas mingi minikanguruga tegu, kuid vaevalt. Siis oleks ta pidanud hupates edasi liikuma. Pargis kohalikud utlesidki siis, et tegemist opossumiga. Muidu tore loomake, aga vaga arritada ei soovitaks - loob valusalt hambad sisse. Ega jah, mingi moment kui see loomake puu otsa ronis ja ma seal oksa kohal olin, kus ta istus, siis lasi ta kull kuuldavale isearaliku sisiseva urina. Markasin teistki isendit.
Esimest korda kaisin uhes soodsas supermarketis (BigW), mida hosteli Risto soovitanud oli. Kui tossude hind 20 AUD, siis on see toesti vaga hasti saadud. Riided ja jalatsid on BigW-s toesti soodsad.

City library ja fitness

31.10.2011 Tavaparane kevad, veidi alla 20 kraadise ilmaga paeval. Ringi liikudes voiks ikka jakk seljas olla, seda just eriti hommikuti.
Raamatukogu kulastus. Tegin linna raamatukogus endale kaardi. Nuud saan paeviti tund aega tasuta netiaega. Muidu peaks hostelis kogu aeg maksma 4 AUD tunni eest.
Kell 11.30 tegin tutvusvisiidi kohalikku terviseklubisse FitnessFirst. Kuigi rahadega kitsas, otsustasin end ikkagi liikmeks teha. Kull too ja rahad ka millalgi tulevad!

Queen Victoria Market

30.10.2011 Kulm ja kole voiks oelda ilma kohta. Oosel suisa 3 kraadi, nagu siin Discovery hostelis Mihkli nimeline noormees utles. Eestlasi pidi siin hostelis siis suisa kuus olema. Aga kahte neist pole tihti naha.
Tegin Melbourne-i suurima turu - Queen Victoria Marketi - kulastuse. Meie hostel jaab kohe turu kulje alla. Vaatasingi mida huvitavat siis leida voib. Turg on toesti voimas. Leida voiks peaaegu koike, kuigi seda, mida mina otsisin, ei leidnudki. Ju siis oli liiga suur turg. Endal oleks ikkagi riidetaiendust vaja. S.t luhikesed puksid, sandaalid, samuti tooriiet. Need koik on senimaani teab kus koos kadunud pagasiga.

Tapsemalt kevadfestivalist

Melbourne’is ei ole teatud ajal aastast võimalik elada teist elu kui hobuste oma. Toimub 50 päevane Victoria`s Spring Racing Carnival.
Pooleteise kuu vältel peetakse tipptasemel täisvereliste hobuste võiduajamisi ning kõikjal hõljub peomeeleolu, millele ei ole Austraalias võrdset.
Kokku toimub 79 võiduajamist, kuulsaimad neist on Caulfield Cup Caulfieldi rajal, Cox Plate Moonee Valleys, Derby Day ja Emirates Melbourne’i Cup Flemingtonis. Neil võistlustel jagatakse nelja päeva jooksul auhinnarahaks 14 miljonit austraalia dollarit.
Karnevalist võtab osa enam kui 700 000 inimest. TV vahendusel kasvab publik 700 miljoni inimeseni 120 riigis. Majanduslikuks näitajaks on enam kui 500 miljont dollarit piirkonna majandusse. Ent hobused ei ole ainukangelased, Melbourne’i haarab ka moepalavik. Võiduajamistel osalejad ostavad kokku enam kui 300 000 riietuseset umbes 20 miljoni dollari eest. Näide kuue aasta tagusest ajast: 2005. aastal osteti näiteks 46 461 kübarat, 57 334 paari kingi, 29 990 käekotti.
Igal päeval on erinev moekood. Lisaks maailmatasemel moeshowle toimub ka publiku oma – eraldi naistele, meestele ja lastele. Auhinnaks on BMW, mille saab mitme päeva osas võitjaks tunnistatud moekaunitar.
170 aastat kestnud traditsioon toob inimesed magnetina kokku igast maailma otsast. It is the race that stops the nation (vabatõlge eesti keelde – see on võiduajamine, mis peatab elu kogu riigis).

Kevadkarneval ja suur hobuste voidusoit

29.10.2011 Hosteli vahetus. Senise Nomadsi asemel Hotel Discovery (!!! paneb muigama, sest tegelikult tegemist hosteli, mitte hotelliga). Tana on toimumas uks oluline uritus linnas. See siis juba kevadfestivali raames. Nimelt hobuste voidusoit AAMI Victoria karikale. Mina jalgisin lihtsalt telekast veidi seda grandioosset avamist ja toimetasin linnas.
Uldse hakkas uks suur pidustuste nadal. Naised kenades aksessuaarides ja mehed sikkides ulikondades.Tehakse koik, et laitmatu valja naha. Tipneb see urituste sari Melbourne - i karika voidusoiduga 1. novembril.
INFOT kevadfestivali kohta.

Melbourne Parkis

28.10.2011 Ilm kena ja paikseline. Ohtuks prognoositakse aga ilmamuutust. Natuke uimane olemine jatkus. Siiski hakkasin zombi tundest voitu saama. Oli vaike asjaajamiste paev. Saatsin paar kirja toole kandideerimiseks. Lisaks tegin pangakontod. Tegelesin too otsimise ja randamisega uhel samal ajal. Tennisehuviline nagu olen, kaisin kesklinnast valjas kaemas tennisemekat Melbourne Parki ning olumpiastaadion jai ka juba ligi. Minu lootus oli leida too seoses jaanuaris 2012 toimuvate jarjekordsete Austraalia lahtiste tennisemeistrivoistlustega. Kaisingi juba koha peal siis kusimas. Suunati Austraalia tennise veebilehele. Paraku, nagu parast selgus, midagi enam saadaval pole :(
Toimus ilmamuutus. Ilm laks kaest ara. Ohtul vaid uks suur sadu.

Kohanemine

27.10.2011 Esimene taispaev maakera kuklapoolel. Olen moelnud seda, et mis see ajavahe ikka teha saab. Aga ta tegi! Hommikul laks uni ka varakult, kuna see mura mis akna tagant tuli, oli muidugi meeletu.Kuna tegemist absoluutse Melbourne- i cityga, siis moodus akna alt pea koikvoimalik maatransport, ka rongid, metroo ning trammid. Tegin oma esimese videojaadvustuse sealsamas umbruskonnas. Ja olin isegi nii tubli, et haarasin harjal sarvist ning hakkasin infot hankima. Kaisin labi pangast ning sattusin kokku vaga meeldiva klienditeenindaja Gladysega, kes abistavalt mitmesugust infot jagas. Linna pealt tagasi hosteli joudes olin kutu mis kutu. Eriti veel parast keha kinnitust. Nii ma siis magasin paeva ohtusse.

Saabumine Ozi

26.10.2011 Inimene pidi koigega harjuma. Tundus nii nagu mina ka oise lennuga. Eks abiks oli kindlasti ka meelelahutussusteem, kus peale sai panna rahustava muusika, mille taustal magama jaada. Nii ma siis magama jain ja ei teadnud ei maast ega ilmast, kui siis veel paar tunnikest lennata oli jaanud ja alles hommikueinet serveeriti. Imelik oelda, et hommikust, samas kui kohaliku aja jargi oli saabumas juba ohtu!!! Pole midagi parata, magasin 9 tundi oma elust lihtsalt maha. Veel enne kui lennuk maandus, pidime taitma vajaliku maale lubava blanketi, mis siis koige muu dokumentatsiooniga asjapulkadele piiril esitada tuli.
Saabudes oli ikka meeldivalt soe (mitte palav) ja selge taevas. Kena algus tundus olema. Ka asjaajamine sujus, v.a uks asi - uks pagasikottidest oli muidugi lainud kaduma. No mingi vimka ikka sisse peab tulema!!! Aga noh, eks on teistelgi seda juhtunud, pole see maailma lopp midagi. Eks poordusin loomulikult abilaua poole, kus vastav paber pagasi kadumise kohta vormistatud sai. Ulejaanu laks toesti kenasti ja ule piiri paas mul olemas. Aga kuna lennujaamast kesklinna tsirka 22 km maad, siis ainuoige variant tundus olema Shuttle kiirbuss. Ilma lisapeatusteta otse kohale Melbourne- i sudamesse Southern Cross Stationi raudteejaama.
Hakkasin siis bronnitud (kusjuures bronnimise tegin alles Praha lennujaamas) hostelit otsima. Spencer streetil see asub ja onneks oli asi palju lihtsam seetottu, et Spencer tanav satub ette juba raudteejaamast valjudes. Hakkasin otsima tapset aadressi ehk Spencer Str 2.Niiviisi uidates trehvasin uhe ameerika naitsikuga, kes ka tapipealt sama kohta otsimas.Huvitav asjaolu on see, et ta ise on lumelauainstruktor ning ta boyfriend pidi elama hoopis Venemaal, ning kelle suvekodu pidi asuma Eestis. Neiu ise pole Eestit veel kulastanud.

Oine lend ja araabia

25.10.2011 Oise lennu kogemus seni on mul puudunud. Nuud sain seda siis tunda. Viis ja pool tundi sundasendis tukkuda uritamist oli jatnud oma jalje. Polnud praktiliselt uldse magada saanud ja nii ma siis saabusin araablaste keskele - enne kella 7.30 hommikul. Naiivne, taiesti naiivne lootus oli mul maalegi saada. Selle koha pealt toodi mu kull taevast maa peale ja tehti kohe selgeks, et pojake - sinna sul asja ei ole. Transiitpiletiga lootusetu uritus, et keegi lennujaamast linna laseks.Tegelikult hoiatas juba reisiburoo ette, et ma tagasiloogiks valmis oleks ja nii ma siis passisin araabia kultuuri keskel (niipalju kui see voimalik oli) tervenisti 15 tundi lihtsalt niisama. Eks onneks oli ka mingit lugemist ligi, suure osa ajast passisin ka internetis. Vahepeal oli kuulda lennujaamas palvustele kutsumist kohedal ja kriiskaval kuid samas madalal haalel. Ikka liiga vooras tundus see asi mulle. Motlesin, et ikka hea et natuke euroopalikumasse keskkonda lahen.
Ahjaa, lennu ajal Prahast Abu Dhabisse kohtusin kahe eesti pliksiga, kes istusid lennukis kohe minu ees. Nad pidid hommikul kohe Bangkoki lennu peale minema, kuid "tanu" lennuplaani muutusele laksid nemad alles veidi enne mind lennukile. Ning viimaks ometi lasti ka mind puurist lahti ning kella 21.30 paiku hakkasid asjad ometigi arenema ja siis kella 22.30 paiku vottis lennuk paigalt ning mu elu pikim ohulend vois alata!!!

Eine oli keskparase suurusega, kuid hind see-eest nagu uhele oigele lennujaamale kohane - ikka korralikult hinda ules krutitud (610 tsehhi krooni, mis teeb oma 24 EUR). Enne veel, kui enda lennuki peale laksin, kohtasin veel uht Eesti tuupi, kellega lobisedes aega parajaks sai teha. Ta ise nagu ka kolleegki Barcelonasse minemas, mina aga oisele lennule araabiasse.

Ja ongi kaes!!!

24.10.2011 Parast reisi moningast edasilukkumist vois minek alata. Pakkimine oli jaanud kull viimasele minutile, kuid ajaliselt laks koik vaga tapselt, ilma liigse narveldamiseta. Ees terendamas tsirka 20tunnine ohulend ja koos vahepeatustega sama aeg juurde. Uldse selline tunne, et midagi erilist nagu polekski toimumas. Paris suur ullatus tabas mind Tallinna lennujaamas, kohtudes nuud siis juba voib oelda, et endise kolleegiga. Algselt kattus minu ja tema reis. 1. vahepeatus Tsehhi pealinnas Prahas.Kolleeg oma perega siirdumas Hispaaniasse, mina siis Uhendemiraatidesse Abu Dhabisse.Meil molemal lennujaamas parajalt aega, kuhu sisse ka vaike eine mahtus.