26.10.2011 Inimene pidi koigega harjuma. Tundus nii nagu mina ka oise lennuga. Eks abiks oli kindlasti ka meelelahutussusteem, kus peale sai panna rahustava muusika, mille taustal magama jaada. Nii ma siis magama jain ja ei teadnud ei maast ega ilmast, kui siis veel paar tunnikest lennata oli jaanud ja alles hommikueinet serveeriti. Imelik oelda, et hommikust, samas kui kohaliku aja jargi oli saabumas juba ohtu!!! Pole midagi parata, magasin 9 tundi oma elust lihtsalt maha. Veel enne kui lennuk maandus, pidime taitma vajaliku maale lubava blanketi, mis siis koige muu dokumentatsiooniga asjapulkadele piiril esitada tuli.
Saabudes oli ikka meeldivalt soe (mitte palav) ja selge taevas. Kena algus tundus olema. Ka asjaajamine sujus, v.a uks asi - uks pagasikottidest oli muidugi lainud kaduma. No mingi vimka ikka sisse peab tulema!!! Aga noh, eks on teistelgi seda juhtunud, pole see maailma lopp midagi. Eks poordusin loomulikult abilaua poole, kus vastav paber pagasi kadumise kohta vormistatud sai. Ulejaanu laks toesti kenasti ja ule piiri paas mul olemas. Aga kuna lennujaamast kesklinna tsirka 22 km maad, siis ainuoige variant tundus olema Shuttle kiirbuss. Ilma lisapeatusteta otse kohale Melbourne- i sudamesse Southern Cross Stationi raudteejaama.
Hakkasin siis bronnitud (kusjuures bronnimise tegin alles Praha lennujaamas) hostelit otsima. Spencer streetil see asub ja onneks oli asi palju lihtsam seetottu, et Spencer tanav satub ette juba raudteejaamast valjudes. Hakkasin otsima tapset aadressi ehk Spencer Str 2.Niiviisi uidates trehvasin uhe ameerika naitsikuga, kes ka tapipealt sama kohta otsimas.Huvitav asjaolu on see, et ta ise on lumelauainstruktor ning ta boyfriend pidi elama hoopis Venemaal, ning kelle suvekodu pidi asuma Eestis. Neiu ise pole Eestit veel kulastanud.
Saabudes oli ikka meeldivalt soe (mitte palav) ja selge taevas. Kena algus tundus olema. Ka asjaajamine sujus, v.a uks asi - uks pagasikottidest oli muidugi lainud kaduma. No mingi vimka ikka sisse peab tulema!!! Aga noh, eks on teistelgi seda juhtunud, pole see maailma lopp midagi. Eks poordusin loomulikult abilaua poole, kus vastav paber pagasi kadumise kohta vormistatud sai. Ulejaanu laks toesti kenasti ja ule piiri paas mul olemas. Aga kuna lennujaamast kesklinna tsirka 22 km maad, siis ainuoige variant tundus olema Shuttle kiirbuss. Ilma lisapeatusteta otse kohale Melbourne- i sudamesse Southern Cross Stationi raudteejaama.
Hakkasin siis bronnitud (kusjuures bronnimise tegin alles Praha lennujaamas) hostelit otsima. Spencer streetil see asub ja onneks oli asi palju lihtsam seetottu, et Spencer tanav satub ette juba raudteejaamast valjudes. Hakkasin otsima tapset aadressi ehk Spencer Str 2.Niiviisi uidates trehvasin uhe ameerika naitsikuga, kes ka tapipealt sama kohta otsimas.Huvitav asjaolu on see, et ta ise on lumelauainstruktor ning ta boyfriend pidi elama hoopis Venemaal, ning kelle suvekodu pidi asuma Eestis. Neiu ise pole Eestit veel kulastanud.
No comments:
Post a Comment